Mošee Järvenpääl

Täna otsisin üles siinse ainsa mošee, kesklinnas, Citymarketi- taguses piirkonnas. Aadressil Pöytäalhonkuja 4 B, Kerhotila.
Kuigi mošeel on kodulehekülg ja google maps näitab enam- vähem asukoha, tuli teed küsida vanematelt soomlastelt. Noored ei tea isegi oma piirkonna hoonete otstarvet.

Hoone on puidust, heleroheliseks värvitud (keskmine roheline on islami tunnusvärv), värav lukus pole. Minareti katusel on kuldne poolkuu, pikaliasendis, nagu see on ka tegelikkuses lõunapoolsetes maades. Maja oli lukus, akendest paistis tühjus. Sellist muljet ei jäänud, et 5x päevas moslemid seal palvetamas käiks. Ilmselt reedeti, mis on islamis püha päev ja moslemimaades ametlik puhkepäev- vähemalt peamine, st keskpäevane palvus- siin ikka toimub.
Mošee hoov:

Igatahes põhjamaine väljanägemine, millegi eksootilisega silma ei torka. Minarett on, mitte küll kõrge ja sihvakas. Valjusid meloodilisi palvelekutseid pole siit edastatud, isegi mitte ehitusjärgseil aegadel (valmis 1942).
Tänavapildis moslemeid ikka näha on, kusjuures oma rahvusrõivastes. On ka kaetud näoga naisi. Moslemiusu voolusid on palju. Ega nad kõik omavahel rahujalal pole.
Palvetavad nad Soomes suuremate asutuste palvetoas, ja kus neid ruume pole sisse seatud, julgevad julgemad klassinurgas või tööpostil oma vaiba välja võtta ja end mitte segada lasta ümbritsevast maailmast. Enne seda muidugi pesevad end (ka jalgu) avalikus WC-s.
Järvenpääl tõenäoliselt uusi mošeesid ehitada ei lubata, kuna mošee ju olemas.

Kirpputorid e. täikad

Täna, laupäeval, oli lisaks täikateenust pakkuvatele paljudele kauplustele täika ka Vanaküla Mõisas, kus soovijad oma kaupa ise said müüa.

 Mõis on kujundatud kohvik- teater- puhkekülaks, asub see ju maalilise järve kaldal.

Aga kauplused- kirpputorid on siin popid kohad: ostmas käib hulgaliselt nii vaesemat kui rikkamat rahvast. Iga müüja- kaubatooja rendib kaupluselt oma esemetele boxi. Nädalarent keskmiselt 35 eur. Mustlasi ja muid vargaid ikka leidub ka. See jääb kaubatooja kahjudesse. Hiljuti avati Tartus Hiinalinnas esimene selline kauplus-täika. Praegu on see samuti uus ja huvitav, kuigi nüüd on laupäeviti Tartus ka tavalisi täikasid. Aga küllalt aja- ja töömahukas on sadadel inimestel ise päev läbi oma kaupa müüa. Seda enam, et ostjad on veel vaesemad kui müüjad, st. ostjaid on vähe. Ka pole me jõudnud selliste hubaste tänavatäikadeni, nagu on Lääne- Euroopas, kus müüa- imetleda- suhelda tuuakse nii antiiki, kitši kui ka lihtsalt ülipõnevaid esemeid.

24- tunniste paastumiste ime

Umbes 20. juuni paiku vaatasin ETV-s saadet kõhurasvadest lahtisaamise kohta. Peategelane oli 63-aastane inglise teadlane, kellel vaevalt 3 kg ülekaalu ja väike kõhuke ees. Kuna tal oleks sellises konditsioonis varsti alanud eesnärmevähk (!), lendas ta USA-sse uusimaid teadussaavutusi enda peal katsetama.
Kirjutan seda blogipostitust lootuses, et veel mõni lugeja päästab end hukatusest.

 Kõige efektiivsemaks osutus meetod, kus 2-3 päeva sööd piiramatult, nagu seni, siis ühe päeva paastud. Sel paastupäeval tohib mees süüa 600 kcal, naine 500 kcal ulatuses. Söömispäevadel suutsid USA katsealused süüa mitte üle 10 % rohkem oma tavapärasest normist, seega ülesöömist ei toimu. Pigem on söögiisu peale paastupäeva väiksem. Muidugi magusat ja nisutooteid on soovitav piirata.
Esimese hooga unistasin paastuda iga päeva tagant. Aga nii jäi näljatunne alles. 2 päeva tagant mulle sobib.
 Paastupäeval söön hommikusöögi, ja päev läbi joon aluselist vett või rohelist teed. Eriti mõnus on juua iga väiksemagi näljatunde korral veidi gaseeritud vett. Näljatunne kaob. Võib isegi tekkida eufooria. Pole eriline enesepiinamine vastu pidada järgmise hommikuni. Muid kaalulangetamismeetodeid ma ei suudaks taluda ega tahaks kinni maksta.
Kui on lähenemas külmetus või muu tõbi, joon akadeemik Neumõvakini järgi lahjat (u. 8 tilka 3%-list klaasi vee kohta) leiget vesinikülihapendi lahust. Nohu puhul või selle profulaktikaks kuristan sellega nina- kurku.
Kahe kuuga olen alla võtnud 7 kg, ja seda peamiselt vööümbermõõdust. Mujal mul liigseid sentimeetreid pole ka. Energiat on nüüd rohkem, ka magamatusetunnet enam pole. Ideaalne alguspunkt kehakultuuriga taasalustamiseks. Igatahes võimlemine on juba loomulik seisund.

Sünnitusmajas

Nagu Eestiski, on ka Soomes sünnitusi vastuvõtvaid haiglaid aina vähemaks jäänud. Ja needki võtavad vastu täpselt niipalju sünnitajaid, kui sel hetkel on vabu kohti. Iga sünnitaja peab läbi helistama lähimad (u.40 km raadiuses) asuvad haiglad: kus talle leidub vaba koht. Seejärel taksoga või pere autoga laskma end sinna sõidutada- kiirabi pole selleks ette nähtud. Kui on probleeme, võib kiirabi küll kutsuda, aga see tuleb hiljem arve alusel kinni maksta.
Helsinki Kätilöopiston Sairaala, kus asub ka sünnitusosakond:

 Ka sünnitushaiglas tuleb osa protseduure kinni maksta, nagu ka haiglapäeva omaosalus.
Eestis on suur emapalk lapse 1,5- aastaseks saamiseni, Soomes pisike igakuine lasteraha.
Aga lapsed on tähtsaim asi maailmas, sünnitusmaja igapäev toob rõõmu nii paljudele haiglatöötajatele kui ka vastsündinu vanematele- sugulastele.

Kinnisvara

Soomes on enamus elanikke üürnikud, mitte kinnisvaraomanikud. Ilmselt ei taha nad olla omandi orjad, vaid vabad iga hetk muutma oma elu. Isegi teise riiki kolima, kasvõi Eestis leitakse plusse elamiseks...
Külastasin siin väga levinud ridaelamu- üürnikke ja ka korteri-inimesi. Muidugi lugesin ka üüri- ja müügipakkumisi.
Ridaelamuid on mitmesuguseid- osadel puudub privaatne terrass või aiake, on ühine muru ja laste mänguväljak/ grillplats ja erinevad parkimisvõimalused. Teine osa sisaldab taraga piiratud oma aeda või hoovi. Elamispinna suuruselt on ridaelamuboxid ka väga erinevad, on väga väikseid- mis sisaldavad 1 tillukest magamistuba ja 1 avatud köögiga väikest elutuba, kusjuures sageli on sees ka elektrikerisega saun + duširuum.Isegi üürnikud istutavad oma kasutatavale maatükile (kui see on olemas) ilu- ja tarbetaimi, mis tõenäoliselt jäävad ära kolides paigale.

 

 Aga kuna maa pole viljakas, siis üleüldist aiandusmaaniat pole.
Korterid asuvad enamasti 2-3-kordsetes majades, suuremate rõdude/lodžadega kui Eestimaal. Tavaliselt on iga maja või majadegrupi juures ka mängu(puhke)nurk. Saun on enamasti majas üks.
Üürihinnad on umbes 10 eur/m2 üldpinna kohta. 1000 euri/k + komm. maksed on tavaline tax. Kuigi pangalaenuga oma elamispind läheks maksma igakuiselt u.samapalju, on oma plussid ka üürimisel.

Aianduskeskuses KUKKATALO

Väga huvitavad on aianduskeskused siinkandis. Kuna nüüd ju kõik taimed ette kasvatatud ja pottides müügil, oli vaadata palju. Eriti palju oli kõikvõimalikke (õitsvaid) lilli. Oli ka viljapuid: õuna-, kirsi- ja ploomipuid, põõsaid, astelpajutaimi, 3 sorti viinapuid: Hassanskii sladkii, Zilga ja Jubilej Novgoroda...

 Siiski jääb mulje (vaadates ümbruskonna aedadesse) et enamik soomlasi ei ole aiapidaja rahvas. Aiad on looduslikud, vähese inimsekkumisega, majad lihtsad ja meenutavad madalaid suvilaid. Eks neil ole muid hobisid. Kui kogu muld tuleb tuua kohale raha eest, kaob hasart.

See-eest on neil aedades- hoovides esindatud kogu puhkemajandus- puhkenurgad, grillkohad, võrkkiiged, laste mänguplatsid, lamamistoolid...
Elust osatakse mõnu tunda. Ja palk võimaldab seda. Madalad vundamendid lubavad otse toast õue astuda, nautida oravaid jt loomi- linde.

Metsas seenel ja marjul

Metsi on Soomes palju ja nad algavad kohe linnade äärtest. Mustikaid on päris palju, sügise poole valmivad  pohlad, soodes muidugi ka murakaid ja jõhvikaid. Samuti on metsades erinevaid puravikke. Kukeseeni ma ei kohanud, aga ilmselt on neidki piisavalt.

 Palju on jalgrattateid ja terviseradasid. Rääkimata puhkeplatsidest. Ainus miinus on jahedas metsaaluses pinisevad- hammustavad sääsed.
Maa on kaljune, Järvenpää kandis paljudes kohtades ka savine. Aiapidamine on keerulisem, aga kõikjal on tunda looduslähedust. võib lausa öelda, et inimene ja loodus on ühtseks tervikuks sulandunud.

Väikelinn Järvenpää

40 km Helsinkist, praegu üks coolimaid paiku elamiseks Helsinkis töölkäijatele. Ka Helsinkist kolitakse siia rahu ja vaikust otsima.
40 000 elanikku, linnas on 1 Luteri kirik, 1 õigeusu kirik ja 1 mošee (mis ehitatud tatarlastele juba enne II maailmasõda).

  Linn asub metsade vahel, Tuusulanjärvi kaldal. Lausa kesklinnas on ujumiskohad ja purjekeskus. Ja hulk parke ning laste mänguväljakuid. 2-3-kordsete majade juures on tavaliselt väike grillimiskoht ja paar atraktsiooni lastele. Paljudes korterites on isiklik soome saun ja suur terrass. Mõnus paik elamiseks.
Soome rahvus on vaikne ja perekeskne. Oma nina võõrastesse asjadesse ei topi. Immigrante on, kuid peamiselt valget nahavärvi.

 Afroameeriklasi kohtab peamiselt kohalikus Naistenõuandlas- neil käib pidev rahvastiku taaastootmine.
Varem oli Järvenpää Tuusula linna koostises, nüüd omaette linn. Metsades on palju mustikaid, aga maa on kaljupealne ja toitainevaene- aiatöödeks tuleb mulda osta.

Tere Soome!

    Nagu alati, lisan fotosid hiljem ja ka teemaarendused tulevad mõne aja pärast.
Pole vist eestlast, kel Soomes käimata. Minagi olen siin mitu korda käinud. Nüüd püüan süveneda soomlaste igapäevaellu ja iseloomu.

Laevast väljapääs võttis alla 10 minuti. Väga loogiline ja lihtne.
Jalgsireisijad vedasid alkoholikärusid, autoga reisijad olid peamiselt väikeste lastega noored eesti pered. Kõik puha Soome kolinud, Soome registrimärgiga uhketes autodes. Ja väikseid lapsi oli neil enamasti mitu! Kui tööd on, saab korralikku palka ja elu on ilus.